Loetud tunnid.

Saatsin just Esthrile Shiandasse sõnumi, küsides muuhulgas ka ühe mulle südamesse jäänud silmavähki ja AIDSi põdeva naise käekäigu järgi. Ise samal ajal mõeldes, et tegelikult tahaks teda ise näha. Järgmine mõte oli, et kui kunagi tagasi tulen, küll siis näen. Aga. Teda siis vist enam ei ole. Reaalsus jõudis kohale.

Kahe päeva pärast olen sel ajal juba Londonis. Naljaks on isegi mõelda selle peale, et tagasi lähen. Olen kohanenud ja sisse elanud...harjunud.

Hetkel Mombasas, öösel rongiga Nairobisse, seejärel Nakurusse asjadele järgi...noh keda ma tegelikult ikka petan. Jätsin need asjad ma sinna jee sellepärast, et nii on mugavam. Tegelikult tahan veel viimast korda endale kalleid inimesi näha ja neile korralikult head aega öelda. Siin on mõne kuuga tekkinud inimesi, kellel on tõesti südamest kahju, et ma lähen...ja minul on ka kahju minna.

Samas. Tunne on selline, et olen valmis minema. Elasin siin teadmisega, et sel kuupäeval lähen ning see pani mind oluliselt rohkem tegutsema. Need kuud siin andsid mulle palju rohkem, kui ma oodata oskasin ning olid kaugelt rohkem seiklusrikkad. Ja ausaltöeldes sain ma palju paremini hakkama kõigega, kui ma kartsin. Noh, mitte ei kartnud, aga ma ei lootnud, et suudan kõigega nii hästi hakkama saada.

Kui nüüd see blabla siin ära lõpetada, siis käisime jälle politseis. Reet, kotid on käes!!!!!!!!!! Kriminaalpolitseinik isiklikult ostis need mulle. Ja selle toreda nn heategevusorgiga lubasid nad hiljem isiklikult tegeleda. Sellised on lood.

Vabandused, et blogi nii hõredaks jäi, aga see on vist hea märk. :)
Aga nagu lubatud, ega mu PIKEMAD memuaarid kuhugi jää....nad on teel:)

viimased uudised

Niimoodi.
Tänasega saab 10 päeva kõrbetrippi tehtud. Paari tunni pärast võtame bussi ja
sõidame tagasi tsivilisatsiooni - sellest saab pikk sõit. Hetkel asume Lodwaris, kui kellelgi nii täpne kaart on, et järgi vaadata. Ma ootasin, et sellest tuleb hull tripp, aga tuli ikka väga HULL! Kui ma nüüd jälle tsivilisatsioonis tagasi olen, tunduvad autod ja külm jook ja üldse jook nii imelikud asjad...

Liikusime turkana järve idakaldale prakiliselt hääetades. Kusjuures ühe päevase sõidu eest me isegi ei maksnud, seega on ka Keenias hääletamine tehtud. Sattusime loomulikult mingite ekpeditsioonivendade auto peale, niiet selle asemel, et lihtsalt see niigi hull tee läbi sõita, põikasime vahepeal ikka konkreetselt KõRBESSE ka sisse. Meie meeldis. Kui me jõudsime tsivilisatsiooni lõppu, avanes meil kohalike sõnul erakordne võimalus veel kaugemale sõita - üks auto oli sinnapoole teel. Kui me kohale jõudsime, siis tundus, nagu see koht on tõesti lõpp. Inimesed olid juba suht metsikud:)

Eilne seiklus oli muidugi üle kõige, mingid kohalikud paadimehed tegid meile tünksi (pikem jutt), siis me hakkasime vastu ning lõpetasime kohaliku kolkaküla politseis:) Ilmselgelt olid need vennad juba politsei ära ostnud ning nii me siis seal möllasime. Lõpplahendus oli meile väga soodne: maksime poole vähem, kui alguses kokkulepitud ning kõndisime välja. Midagi ikka ma selle aja jooksul olen õppinud Keenia kohta. Kui jutu sisse puistada hooletult sõnad: saksa saatkond, nimede üleskirjutamine ja ametlik raport, siis millegipärast hakkavad kõik kohe kartma...Kuigi ega väga enesekindel tunne ei olnud seal 6 automaadiga venna juures enesekindlalt ja külmavereliselt asja lahendada. Aga see on pikem jutt....

Kui alguse juurde tagasi minna, siis veetsime esimesed päevad pokotis jälle, mis oli väga ilus...ja rahulik. Viimane nädal oleme aga olnud teel...

Hetkel pole väga aega rohkem kirjutada ja arvan, et ka mitte lähitulevikus, kuna kavatsen enda viimasest Keenia nädalast võtta maksimumi....varsti näeme:) ja räägime!

Baragoi. Ootame.

Sellised lood...

Tagasi Shiandast. Viimane nädal oli parim nädal seal. Christian oli Kabarnertis vabatahtlik, kuid tema asemel oli mul 3 meest. Frederic ja Bonfast - kodust välja visatud külapoisid ning Tom -töölt vallandatud kodutu arstitudeng. Samuti tegelesin viimaste juhiste andmisega inimestele, kes sinna jäid, iga päev käis neid päris mitu nõu küsimas. Täitsa kodune tunne oli juba seal niimoodi elada.

Terve eilse päeva veetsin matatus, sõites Nakurusse, õhtul saime uudise, et meie loodetud ja juba kuu aega varem kinni pandud rendiauto omanik ikka ei anna seda ning isegi mitte ei suvatsenud helistada. Ausaltöeldes ei üllatanud see mind üldse. Ja kui veel ausam olla, olen õnnelik. Nüüd ootab meid ees täielik seiklus. Ehk siis hitime roadi täna. Suunaga kõbejärve poole. Lühidalt: hakkame Keenias hääletama:) Mina, Christian ja 2 kohalikku. Sellest saab tripp. Telgi võtame ka kaasa. Tagasi tsivilisatsioonis oleme umbes 2 nädala pärast.

Ehk siis lõpetasime heategevuse ja alustasime reisimisega.