Mäletan hästi, kui ma esimest korda Kampalasse tulin. Reisisime läbi Ida-Aafrika koos mitme sõbraga ning peatusime Kampala kesklinnas. Tänavatel oli rohkem inimesi, kui ma kuskil mujal näinud. Mõnes kohas oli võimatu teed ületada, reaalselt füüsiliselt polnud autode vahel ruumi, et sealt läbi mahtuda. Mäletan väga elavalt, kuidas me end läbi pressisime imeväiksest vahest, mis oli kahe suure bussi vahel ja ma mõtlesin vaid, et oleks neid ainult kindel pidurijalg. Täpselt selline mulje mul Kampalast jäigi - hektiline, ülerahvastatud, meeletu liiklus.
Järgmisel korral olin siin juba kohalike sõpradega. Külastasin paljusid lihtsaid kodusid, sõitsime mootorrattataksodega, suhtlesime. Kampala oli sõbralik ja lahke. Meelde jäi matoke (plantaanide tehtud puder, maitseb nagu kartulipuder) ja ugandalaste külalislahkus.
Üks järgmistest kordadest oli see, kui ma proovisin elu Kampalas, kuu aega Kansanga piirkonnas, lihtsas korteris. Klassikalises lihtsas Ida-Aafrika korteris. Uksest sai sisse korteri ainsasse ruumi, kus oli üks pistik ning tühi plats. Tegin süüa parafinipliidil ning käisin kohalikust bensiinijaamast plastikpudeliga seda juurde toomas. Elekter oli meie korteris hommikul ja õhtul, päeval oli 12 tunnine paus. Oli kuum ja palju sääski. Elasin tiheda liiklusega tänava ääres ning kuigi olin pikalt Aafrikas elanud, siis kohutas selle tänava ületus mind väga. Kuna liiklus oli tihe, siis oli ka mootorrattataksodega liiklemine ohtlik. Sõitsin sõpradega igapäevaselt ühest Kampala otsast teise ja tagasi, mõnikord võttis minek aega 2,5 tundi. Kõik tundus nagu esimesel korral - palju inimesi, palju liiklust, hektilisus.
Siis tuli kord, kui tulime sõbraga Keeniast Ugandasse puhkusele. Sel korral oli põhiteemaks Kampala ööelu. Käisime nii palju klubides, et minu limiit sai vist tol korral lõplikult täis. Mingi hetk oli unevõlg juba meeletu. Meenub uusaasta pidu, kui läksime ühest klubist kell 2 öösel edasi teise ning minu küsimuse peale, et kas seal "nii hilja" veel midagi toimub, vastasid kohalikud naerdes, et kamoon, pidu alles algab. Ja nii oligi! Kui ma kell 7 hommikul klubist lahkusin, oli küll põhimass lahkunud, kuid klubis oli veel piisavalt inimesi ja pidu kestis rahulikult edasi. See oli päris naljakas tunne, kui klubist välja läksin ja seal kõndisid inimesed asjalikult kostüümides oma tegemisi tegema ning päike siras.
Ja nüüd siis see kord. Elan Siisi juures, kes on siia Eestist kolinud ning ta elab Ntindas, mis on pigem rikkamate inimeste rajoon. On palju rohelust ja ilusaid vaateid. Sõites läbi Kampala, teen päris tihti autoaknast pilte, sest vaated on lihtsalt nii ägedad. Siisi korteril on ka äge terrass, kus on väga rahulik ja kena vaade mägedele ja rohelusele. Kuna olen liiga palju ohtlikke hetki mootorrattataksodel Kampalas näinud, siis olen endale andnud lubaduse neid asju võimalusel vältida. Segea kasutan uberi taksosid, mis on mu elu Kampalas väga-väga palju lihtsamaks teinud. Taksod on väga mõistliku hinnaga - näiteks 10 minutit sõitu läks täna 1,2 EURi. Uberi tulekuga nii Nairobisse kui Keeniasse on mu elu väga palju mugavamaks läinud. Veel on mul tekkinud lemmikkoht Kampalas - mis on Northern Bypass - see on suur maantee, mida mööda ma sõidan igapäevaselt kohtuma meie partnerorganisatsiooniga. Vaated on seal ikka päris ilusad - jällegi rohelus ja mäed. Seekord on Kampalas kuidagi väga rahulik. Ja tore. Ja lihtne. Ja ilus. Ja normaalne :D Nädalake on veel jäänud nautida. Hetkel naudin normaalust, ilu ja toredust Kabira country clubis :)
0 Comments:
Postita kommentaar