Tuesday, August 22, 2017

Pagulane Aafrikast. Aafrikas.

2016. aastal võttis Uganda vastu pool miljonit pagulast, mida on rohkem, kui tuli üle Vahemere tervesse Euroopasse. Miks? Sest alates juulist ägenes Lõuna-Sudaani kodusõda ning just Uganda on Lõuna-Sudaani pealinnale, Jubale, kõige lähemal. Vaid mõne kuuga täitus üks Lõuna-Sudaani piiriäärsetest pagulaslaagritest 250 000 inimesega. Rohkem enam ei mahtunud. Mida tegi Uganda valitsus? Avas uue laagri. Olles rääkinud rohkem kui 200 Lõuna-Sudaanlasega pagulaslaagrites, võin öelda, et kõik nad unistavad koju minekust. Kuigi paljudel pole enam kuhugi minna, nende kodud on hävitatud. Siiski jälgivad nad igapäevaselt uudiseid kodust ning tähistavad igat väiksematki lootusmärki rahule suurte pidustustega.

Kui Eestis homme sõda algaks ning me kõik Lätti põgeneks, siis millise variandi valiks sina? Kas kuskil maakohas oleva isoleeritud pagulaslaagri, kus antakse väike telk, natuke toitu ning töövõimalused ja ka kõik muud meile harjumuspärased tegevused puuduks täielikult. Või siis prooviks te hoopis näiteks Riiga jõuda, leida endale pisike korter, proovida leida töö, jätkata oma hobidega ning perega nädalavahetusel toredasti aega veeta ja võib-olla sõprugi leida ja integreeruda proovida. Tunda ennast normaalse inimesena, mitte pagulasena pagulaslaagris, kes tegevusetult päevade kaupa kodus istub ning tahtmatult sõjakoledusi meenutab. See ei ole peamine, millele mõelda, kui sõja eest põgeneda? Aga kui sõda või konflikt kestab aasta, kaks, kolm, viis? Ikka istuksite tegevusetult oma pagulaslaagri telgis?

Just sellises olukorras on Kongo pagulased, kellega veetsin kuu aega oma seekordse uurimistöö raames Ugandas. Keskmine inimene, kellega ma rääkisin, oli Kongos saanud kõrghariduse, rääkis soravalt nelja keelt (prantsuse, suahiili, inglise, lingala), töötas kodus erialasel tööl ning põgenes tihti kas poliitilistel põhjustel või seetõttu, et nende peret ähvardati või mõni pereliige tapeti. Ugandasse jõudes avastasid nad end aga olukorrast, kus kohalikelgi polnud tööd ning võimalus välismaalasena erialasele tööle saada oli imeväike. Olenemata sellest, et päris mitmed olid kodus olnud näiteks ülikooli professorid.

Töö. Saaks ainult tööd. See oli läbiv sõnum kõikides vestluses. Kui Kakuma pagulaslaagris oli väikeäri tegemine paljudele ainsaks võimaluseks ja päästeteeks, kuna neil ei olnud ei haridust, töökogemust ega keeleoskust, siis Kampalas elavatele kongolastele on väikeäri midagi, mida nad teevad, kuna neil ei ole võimalik oma oskusi, kogemusi ja teadmisi mujal rakendada. Ja asi ei jää mitte isegi keele taha, kuna mitmed mittetulundusühingud pakuvad tasuta 6-kuuseid inglise keele kursuseid ning see on täiesti hämmastav, kui kiiresti kongolased inglise keele ära õpivad. Koolis õpib enamus neist seda viimased neli aastat ning vaid pärast 3-4 kuud kursustel rääkisid paljud neist minuga ülisoravalt ja hea sõnavaraga.

Kuidagi raske on siia kirjutada inimestest, kellega ma viimase kuu jooksul igapäevaselt suhtlesin. Peamine asi, mis neid ühendas oli see, et ükskõik, kui raske elu ka Ugandas polnud, siis kui ma küsisin, et kas on mõelnud koju tagasi mineku peale, olid reaktsioonid väga konkreetsed. EI, EI ja EI. "Kongos on liiga palju, liiga palju...". "Seal on nii palju halbasid mälestusi, mu vanemad tapeti seal." "Kongo on nii ebaturvaline. Mitte kunagi ei tea, millal rünnatakse või kedagi tapetakse. Meie naabrid tapeti päeval, lihtsalt niisama. Vahepeal kõnnid hommikul ning tee ääres on laibad. Ja ei tea, kes selle taga on". Tundus tõesti, et inimesed olid üle elanud liiga palju, mingil hetkel tuli piir ette ning lihtsalt vajadus minna mujale. Kui ma esitasin oma fakti, et aga teil on ju siin KÕIK halvem, kui Kongos - lapsed koolist välja kukkunud, pole tööd, sugulasi pole lähedal, keelest ei saa aru (kohalikust luganda keelest), siis vaatasid kõik mulle tuima näoga otsa ja vastasid: "Aga siin on rahu. Siin pole sõda. Siin on turvaline". Ja iga kord seda kuuldes mõistsin ma, et ma ei teagi midagi muud, kui rahu ja turvalisust. Ma ei saagi aru saada, mida nad läbi elanud on, mida tunnevad või millest räägivad.

Uganda poliitik: "We are not inviting refugees to a party that we should have limited invites only. We are welcoming them, because if we would not, they would die!"

No comments:

Post a Comment